Kui mäng eeldab juhtmängija või juhtmängijate olemasolu, siis toimub peale seletust juhtmängija või -mängijate valik. Juhtmängijaks on mängija, kellel on mängu käigus täita mingi eriline roll nt kullimängus on juhtmängijaks „kull“ (Isop 1987, Pollisinskaja 1970) Juhtmängijaid võib valida erineval viisil:
Isop (1958 ja 1987) soovitab sisse seada juhtmängijate järjekorra, et kõik saaksid kogeda juhtmängija või kapteni vastutust. Tavaliselt vahetuvad juhtmängijad mängu käigus mitu korda (Pollisinskaja 1970).
Kui mäng eeldab paaris- või paarituarvulist koosseisu, siis selle saavutamiseks võib mängujuht ka ise mängust osa võtta.
Kui mängus on oluline väljakupool või mängu alustaja, siis järgneb väljakupoole või mängu alustamise õiguse loosimine või määramine.
- Koolieelikutel võib juhtmängijaks olla mängujuht ise (Isop 1987)
- ·Mängujuht määrab ise juhtmängija/jad, kelleks valib ta kõige aktiivsemad, kiiremad, tugevamad (Isop 1958, Pollisinskaja 1970, Isop 1974 ja 1987)
- Juhtmängija valitakse loosimisega. Selleks võib kasutada nn salmiliisku, mis aitab koondada ka tähelepanu (Isop 1958, 1974 ja 1987)
- Mängijad ise valivad juhtmängija või kapteni, kes omakorda valivad endale liikmed (Isop 1958 ja 1987)
- Pakkuda juhtmängija rolli sellele, kes seda soovib (Pollisinskaja 1970)
- Määramine sooritatava võistluse järele (võidujooks, märki või kaugusesse viskamine jne) (Isop 1987)
Isop (1958 ja 1987) soovitab sisse seada juhtmängijate järjekorra, et kõik saaksid kogeda juhtmängija või kapteni vastutust. Tavaliselt vahetuvad juhtmängijad mängu käigus mitu korda (Pollisinskaja 1970).
Kui mäng eeldab paaris- või paarituarvulist koosseisu, siis selle saavutamiseks võib mängujuht ka ise mängust osa võtta.
Kui mängus on oluline väljakupool või mängu alustaja, siis järgneb väljakupoole või mängu alustamise õiguse loosimine või määramine.