Üheks kehaliste võimete arendamiseks vajalikuks tingimuseks on optimaalne koormus (Jalak 2007). See on oluline nii kehaliste võimete arendamise seisukohalt kui ka mänguhuvi positiivselt mõjutavaks teguriks. Mäng on mängijate jaoks huvitav ja arendav kui selle koormus on optimaalne. Kui mängu käigus selgub, et mäng on mängijate jaoks liialt lihtne või füüsilist pingutust liiga vähe nõudev või vastupidi keerukas või füüsiliselt liiga raske, tuleks mäng katkestada ja rakendada sellele vastavat raskemat või kergemat varianti.
Koormuse määramisel tuleb arvestada mängu koormust mõjutavate teguritega. Mängukoormust saab mõjutada:
Kõigile mängijatele optimaalse koormuse tagamiseks ei sobi korraldada sellist liikumismängu, kus tabatud mängijad lõplikult mängust eemaldatakse. Tavaliselt tabatakse kõige enne mängijaid kes, on füüsiliselt nõrgemad ja vajavad enam kehalist koormust. Teatud kehaliste harjutuste sooritamise järel tuleks neil võimaldada uuesti mängu naasta. (Isop 1987)
Uute mänguelementide sisseviimist, kas koormuse reguleerimiseks või mänguhuvi säilitamiseks, nimetatakse liikumismängude varieerimiseks. Liikumismängu varieerimise võtted on järgmised:
Lähtudes mängu liigitustest annavad kõige suurema koormuse võistkondlikud mängud, pisut väiksema koormuse annavad üleminekumängud ning kõige väiksema intensiivsusega on mittevõistkondlikud mängud.
Koormuse määramisel tuleb arvestada mängu koormust mõjutavate teguritega. Mängukoormust saab mõjutada:
- Üksikute episoodide kordamise arvu suurendamise või vähendamisega ,·
- Distantsi pikkuse, väljaku suuruse, vahendite raskuse, rühmas olevate liikmete arvu, juhtmängijate arvu, teatevõistlustes – takistuste arvuga (Isop 1987).
- Suure koormuse vähendamiseks või sisse viia puhkepause, mida täidetakse seletuste või vigade parandusega (Isop 1978). Puhkepausidel võib sooritada ka lõdvestus-,venitus- või hingamisharjutusi
Kõigile mängijatele optimaalse koormuse tagamiseks ei sobi korraldada sellist liikumismängu, kus tabatud mängijad lõplikult mängust eemaldatakse. Tavaliselt tabatakse kõige enne mängijaid kes, on füüsiliselt nõrgemad ja vajavad enam kehalist koormust. Teatud kehaliste harjutuste sooritamise järel tuleks neil võimaldada uuesti mängu naasta. (Isop 1987)
Uute mänguelementide sisseviimist, kas koormuse reguleerimiseks või mänguhuvi säilitamiseks, nimetatakse liikumismängude varieerimiseks. Liikumismängu varieerimise võtted on järgmised:
- Liikumisviiside muutmine nt jookus asemel hüplemine, kükis, käpuli vm moel liikumine
- Mängijate asetuse ja liikumiskorra muutmine
- Lähteasendi muutmine (Isop 1987).
Lähtudes mängu liigitustest annavad kõige suurema koormuse võistkondlikud mängud, pisut väiksema koormuse annavad üleminekumängud ning kõige väiksema intensiivsusega on mittevõistkondlikud mängud.